Hasartmängusõltuvus

Senised uuringud näitavad, et patoloogilistel mänguritel ja narkosõltlastel on palju samu geneetilisi eelsoodumusi impulsiivsuse ja tasu otsimise osas. Nii nagu uimastitarbijad nõuavad kõrgele tõusmiseks üha tugevamaid lööke, tegelevad kompulsiivsed mängurid üha riskantsemate ettevõtmistega. Samuti kannatavad nii uimastisõltlased kui ka probleemsed mängurid võõrutusnähte, kui nad on eraldatud soovitud kemikaalist või põnevusest. Ja mõned uuringud näitavad, et mõned inimesed on eriti haavatavad nii uimastisõltuvuse kui ka hasartmängusõltuvuse suhtes, kuna nende tasustamisskeem on oma olemuselt alaaktiivne – mis võib osaliselt seletada, miks nad üldse otsivad suurt põnevust.

Veelgi veenvam on see, et neuroteadlased on õppinud, et uimastid ja hasartmängud muudavad paljusid samu ajuahelaid sarnasel viisil. Need teadmised pärinevad inimeste aju verevoolu ja elektrilise aktiivsuse uuringutest, kui nad täidavad arvutis erinevaid ülesandeid, mis kas imiteerivad kasiinomänge või testivad nende impulsside juhtimist. Mõnes katses teenivad või kaotavad mängija raha erinevatelt pakkidelt valitud virtuaalsed kaardid; muud ülesanded kutsuvad kedagi kiiresti reageerima üksikutele piltidele, mis ekraanil vilkuvad, kuid mitte reageerima teistele.

2005. aasta Saksamaa uuring, milles kasutati sellist kaardimängu, viitab sellele, et probleemsed mängurid, nagu narkomaanid, on kaotanud oma kõrge tundlikkuse: võitmisel oli katsealustel aju tasusüsteemi kriitilises piirkonnas tavapärasest madalam elektriline aktiivsus. 2003. aastal Yale'i ülikoolis ja 2012. aastal Amsterdami ülikoolis läbi viidud uuringus näitasid patoloogilised mängurid, kes tegid nende impulsiivsust mõõtvaid teste, ebatavaliselt madala elektrilise aktiivsuse tase prefrontaalsetes ajupiirkondades, mis aitab inimestel riske hinnata ja instinkte maha suruda. Narkomaanidel on sageli ka loid prefrontaalne ajukoor.

Täiendavad tõendid selle kohta, et hasartmängud ja narkootikumid muudavad aju sarnasel viisil, ilmnesid hämmastavatel inimestel: neil, kellel on neurodegeneratiivne häire Parkinsoni tõbi. Parkinsoni tõbe, mida iseloomustavad lihaste jäikus ja värinad, põhjustab dopamiini tootvate neuronite surm keskaju osas. Kümne aasta jooksul märkasid teadlased, et märkimisväärselt suur osa Parkinsoni tõvega patsientidest – 2–7 protsenti – on mängusõltlased. Ühe häire ravi aitab tõenäoliselt kaasa teisele. Parkinsoni tõve sümptomite leevendamiseks võtavad mõned patsiendid levodopat ja teisi dopamiini taset suurendavaid ravimeid. Teadlased arvavad, et mõnel juhul muudab sellest tulenev kemikaalide sissevool aju viisil, mis muudab riskid ja hüved – näiteks pokkerimängus osalejad – atraktiivsemaks ja tormakatele otsustele raskemini vastu seista.

Uus arusaam hasartmängusõltuvusest on aidanud teadlastel ka sõltuvust ennast uuesti määratleda. Kui varem pidasid eksperdid sõltuvust kemikaalist sõltuvuseks, siis nüüd määratlevad nad seda kui korduvat rahuldust pakkuvat kogemust, hoolimata tõsistest tagajärgedest. See kogemus võib olla kokaiini või heroiini tarbimine või kasiinos raha kahekordistamise põnevus.

"Varem oli mõte, et sõltuvusse sattumiseks peate sisse võtma ravimit, mis muudab aju neurokeemiat, kuid nüüd teame, et peaaegu kõik, mida teeme, muudab aju tööd,"

ütleb Los Angelese California ülikooli psühhiaater ja sõltuvusekspert Timothy Fong.

"On loogiline, et mõned väga rahuldust pakkuvad käitumisviisid, nagu hasartmängud, võivad põhjustada ka dramaatilisi füüsilisi muutusi."